ungaris tervisevetel
kuna toredamad asjad kipuvad ununema, siis tuleks mõni asi üles kirjutada enne, kui see päriselt meelest läheb.
nimelt reisiplaanid ja kas plaanid ka päriselt teoks said.
meie esimese reisu ajal tegin nõnda, nagu sõpradega reisimas käies.
ostsin sobiva märkmiku ja liimipulga, et saaks ägedamad asjad üles kirjutada ja veel ägedamad asjad märkmikku kleepida.
aga jah, väga hästi ei tulnud see välja, sest lisaks märkmete tegemisele olin nii kaardilugeja, autojuhi kui ka giidi rollis. varasemalt nii palju ameteid mul polnud ja märkmikku ei saanud ka alati enda kätte. aga peep kirjutada ei viitsi.
igal juhul meie esimene trip leidis aset 2013 aasta suvel.
ja plaan tekkis väga viimasel hetkel.
puhkus oli meil paika pandud.
2012.a suvel olime keset suurt suve (juuli keskel) nidast kiiresti tagasi tulnud, kuna väljas sadas vihma ja temperatuur oli 7 kraadi. sellist suvepuhkust ma enam ei tahtnud. ja kiirelt panin paika meie autoreisi ungarisse.
kuna see oli see õnnetu aasta, kui mul diagnoositi diski prolaps, mille lõikus pidi mul novembris tulema ja peebul oli ka selg haige, siis ungarisse tervisevetele tuligi minna.
reisi periood oli 20.-30. juuli.
plaan: tokaj-budapest-heviz-mosonmagyaróvár-auschwitz
1. päev
alustasime oma reisu laupäeva hommikul tallinnast ja mitte väga varakult.
esimene peatus tõrva, et viia mu emale korteri võtmed, kuna ta pidi miud lõbustama tulema.
meie esimese autoreisu kohta olime kilometraaži koha pealt ikka vägagi naiivsed - meie algne mõte oli, et 1000 km sõita, no mis see siis kah on, 12 tundi ja valmis.
aga ei olnud.
ja see oli meie esimene reis ka uue gps-iga - tom-tomiga, eelnevalt olime kasutanud beckerit, mille puhul võis arvestada, et nii pika sõidu puhul paneb ta arvestusega kindasti puusse, et me jõuame kohale tema prognoositud ajast 2-4 tundi varem. tom-tomiga seda ei olnud.
aga kohale me sinna poola ikka jõudsime, olin viimasel hetkel bookingus ööbimise paika pannud.
gps-i ei või alati 100% usaldada, tuleb ikka kaarti ka vaadata.
meie esimene ööbimine oli planeeritud bielsk podlaskis.
alustasime sõitu pealelõunasel ajal tõrvast. gpsi järgi sõitu ~750 km. ei tundunud üldse hirmutav. kaardilugejaks oli peep ja kuna ta arvas, et kaarti pole vaja vaadata, sest tom-tomi neiu on piisavalt nutikas, siis ühel hetkel pidime autojuhi ja kaardilugeja kohad ära vahetama.
märkide järgi oli valgevene piir kahtlaselt lähedal.
peep asus rooli ja mina võtsin kaardi ette.
tom-tom arvas, et grodno kaudu saab otsem.
ma ei olnud nõus, kuna valgevene viisat meil ei olnud ja lihtsam oli jääda ikka euroopa liidu piiresse.
ringi tegi see loomulikult sisse, aga see-eest oli loodus ja maaelu pisut teistsugune vaatamine.
maastik natuke haanja kuppelmaastiku sarnane ja kergelt jäi mulje, et tegu leedu vaesema piirkonnaga.
igal juhul jõudsime väga pimedas bialystoki, kus tankisime ja meeldiva üllatusena sai ka südaööl tanklast õlut osta.
selle rõõmu olime eesti eluga harjununa juba unustanud.
kodumajutuse härra ootas meid ära ja esimene reisu päev oligi õhtusse saanud.
2. päev
pühapäeva hommik, kodumajutus ja hommikusööki ei olnud.
kell oli varajane, kirikukellad helisesid, poolakad olid end üles vuntsinud ja teel kiriku poole.
avatud söögikohti ei paistnud....
niiet ungari poole teele ja lootus, et varsti on õigel pool teed mõni tore söögikoht ka.
no 60 km sõitu ja oligi esimene avatud söögikoht me teel.
peep oli väga elevil, et pea igal söögikohal on väljas silt, et pakuvad majutust ja see maksab ~10 euri.
peebu plaan oli, et tagasiteel ei broneeri midagi ja läheme ühte odavasse ja ilusasse kohta ööbima, kuna tee ääred on neid kohti täis. etteruttavalt võin öelda, et kui ööbida on vaja, siis on hinnad teised ja sobivat kohta pole üldse nii lihtne leida.
pühapäevaseks sihtpunktiks oli tokaj.
gps-i järgi ~650 km.
no tundus nagu nuusata.
ilm oli ilus, maastik ja eluolu tundus põnev, pühapäevase päeva tõttu liikus rekkaid vähe ja ungari oli ju vaid kiviga visata.
sutsti läbi slovakkia ja kohal ju olemegi......
külad-küladeks, ilus vaadata ja puha, aga suurematest linnadest võiks olla ikka ümbersõidud.
lublinist läbi saamiseks kulus küll liialt palju aega.
sõitsime ikka päris läbi kesklinna ja see lõi jälle ajagraafiku sassi.
slovakkias tahtsime ikka ka jala maha saada ja käisime poes.
slovaki õlut ostmas.
slovakid suudavad õlle kanguse mingites vaid nendele teadaolevates ühikutes välja kirjutada.
loomulikult ei tulnud see info mulle enne meelde, kui peep oli terve poe 3 korda edasi-tagasi läbi käinud lootuses leida mõnda lahjemat õlut, kui ~8-9 promilli.
siis tuli mul meelde, et olen sama olukorraga ka varasemalt kokku puutunud. igal juhul saime oma õlled ja muud põnevad toidud kätte ja järgmine peatus - ungari!
slovakkiat läbides jäi ebaselgeks, kas kiirtee on tasuta või mitte.
otsustasime, et on tasuta.
õnneks ükski vilkuritega auto või mundris mees ei püüdnud meid ka vastupidises veenda.
kui sihtkoht oli juba kiviviske kaugusel ja väljas hakkas kergelt hämarduma, tuli kõne imelikult numbrilt.
loomulikult meie ööbimispaik, kes uuris, millal me jõuame.
telefonikõneks oli välja aetud naabripoiss, kes tönkas inglise keelt, kuna pererahvas rääkis vaid ungari keelt.
tokaj'sse saabumine jääb ka alatiseks meelde - enne tokaj'd oli üks külake, päris mitu kilomeetrit ja peaaegu iga teise posti otsas oli kurepesa.
ja natuke harvemalt oli tee ääres suur veinivaat ja juures suur silt BOR.
ma arvasin, et nii tore, et sugulasrahval baari kohta nii sarnane nimetus.
tegelikult tähendas see aga veini. aga tore ikka. jäi meelde.
öö hakul saime end võõrastemajas sisse seada, mis asus täitsa keskuse alguses.
ja loomulikult kiirelt suveöösse. esimene puhkusepäev ikkagi.
vein oli odav, samuti õlu.
hinnad baarides olid eurodesse arvestatuna 1,3-1,5 euri.
kohaliku baaridaamiga rääkides tuli välja, et tema päevateenistus 8-10 tunnise tööpäeva eest on 20 euri, austrias peab sama raha teenimiseks töötama ~2 tundi.
pension on ungaris väidetavalt 200 euri ja keskmine palk antud piirkonnas 400 euri, budapesti ümbruses veidi rohkem.
ungaris oli just vastu võetud mingi suitsetamist piirav seadus, mis lubab tubakatooteid müüa vaid spets-poodides, kuhu sisenda võib alates 18. eluaastast. poe aknad ning uksed peavad olema sellised, et sinna sisse ei näeks.
3. päev
tutvumine tokaj'ga ja edasi budapesti suunas.
otsetee 230 km.
niiet liiga lühike tee ja nii me läksimegi miskolc-tapolcasse, kus oli meie esimene tervisevesi ja suvepuhkuse päev.
väliujula ja veekeskus. tore koht, aga ei midagi erilist.
nagu tavaliselt ei suuda me üle paari tunni päikese käes veeta.
niiet järgmine peatus kindluslinn eger.
lapsepõlvest meelde jäänud raamat - egeri tähed. ilmselt lugenud ma seda pole, aga kodus raamaturiiulis see oli. ja seepärast oli eger koht, kust tuli läbi käia.
ja ega ei kahetse küll. linna keskus kaunikesti kompaktne ja mõnus jalutada. auto õnnestus ka edukalt parkida ja hiljem samast kohast üles leida.
eger on tuntud ka selle poolest, et see on kõige põhjapoolsem linn, kus asub minarett.
minu kindel plaan enne budapesti oli unesco maailmapärandi hulka kuuluv külake hollókő, mida nii paljudes blogides ja kirjeldustes kiidetakse taevani.
kahjuks suur pettumus.
kui minna egerist kõige otsemat teed hollókősse, siis jääb tee peale üks ägedam küla kui teine.
aga kui läbida riik mööda kiirteed, siis võib see küla küll tore tunduda.
meie sõitsime mööda külavahe teid, mööda käänulisi metsateid ja põldude vahelt. põldude juures oli fantastilised gemüüse-müügikohad, millest ei saanud lihtsalt mööda sõita.
ja siis jälle üks küla, kus kirik ja kohvikud ja söögikohad ja kohalikud nautimas õhtupoolikut.
kogu see tee võiks olla maailmapärand, mille pärast neid teid sõita. aeg maha võtta, istuda ja nautida.
peale maailmapärandit oligi reisisihiks budapest.
mööda kiirteed.
jõudsime linna siis, kui doonau peal peegeldus tänavavalgustus.
meie kodu 2ks ööks oli gellerti mäe taga üks hostel.
parkisime auto ja kõrvaltänavasse kiirelt sööma-jooma, et saaks ikka samasse päeva üks korralik söögikord.
mina olin olnud terve päeva kaine autojuht, niiet ootasin ühte jahedat õlut pikisilmi.
peale söömat-joomat, nagu ikka.... kiirelt magama, et järgmine päev ikka ka täie ette läheks.
4.päev
et puhkus raisku ei läheks tuleb ärgata varakult ja kohe linna peale minna.
startisime kohaliku aja järgi 10-st, et leida hommikusöögi koht. etteruttavalt võin öelda, et see oli kell 1 päeval ning koosnes õlust ja saiast+vorstikesest kuskil vanalinnas.
tegelikult sellise kuuma hommikuga nagu oli (+30 kraadi) väga kohvi ei tahtnudki.
kuna ööbimine oli gellerti mäe lähistel, siis buda kindluseni ei olnud väga pikk maa..... kaardi järgi muidugi. ja kui õigelt poolt läheneda.
igal juhul kohale saime ja vett müüva putka leidsime ka. kuumarabanduse saime seega edasi lükata.
peagi märkasime üht eesti turismigruppi, kelle sappa end väheks ajaks haakisime.
kuna giidi jutt ei olnud väga köitev, jätkasime nagu tavaliselt. ise ringi uudistades.
temperatuur oli juba 34 kraadi, seega oli mõistlik minna maa alla - labirintus- iidne koobastik mäe sees. temperatuur oli selline keskmine eesti suvi +18 kraadi.
peale maaalust ringkäiku leidsimegi oma "hommikusöögikoha". täiesti sürrealistlik koht. selleks et mitte liigselt makse maksta müüvad nad vaid õlut. sakuskaks tohib ka vorsti ja saiakest ka müüa. seal kohtusime väga sheffi inglise vanapaariga, kes olid oma tütrel budapestis külas ja nemad olid selle baari püsikunded.
kuna temperatuur ei alanenud, siis meie jätkasime oma retke pesti poolele. igas joogikohas tegime õlle joomise peatuse, et mitte päikesepistet saada.
väike paadisõit jõel ja pesti jalakäiate tänav. nii see päev õhtusse saigi ja taksoga me magama sõitsime (3000 forinti, ehk 10 euir)
peebul oli loomulikult kindel plaan mõnda ööklubisse minna, aga plaaniks see jäigi.
õllejoomise ja kuuma ilma kooslus oli selline, et wc-sse ei olnud enne vaja minna, kui alles hostelis enne magamaminekut.
5 päev.
suund hevizile. 194 km sõitu.
eelnevalt oli plaan minna budapesti kirbukale, mis asus väga imelikus äärelinnas ja oli täiesti mõttetu koht.
aga võibolla oli nädalapäev vale. oli ju kesknädal.
igal juhul jätkasime suunaga tervisevetele. nii nagu nad hevizi välja reklaamivad. ja õigesti teevad.
minu jaoks oli sellesse linnakesse saabumine täiesti sürrealistlik, sest kuhu sa ka ei vaadanud liikusid ringi inimesed, kõikidel ujumisnuudel käes. ja mitte ainult lapsed, mis oleks tavaline, vaid ka vanapaarid. hoiavad üksteisel käest kinni ja härral kaenla all 2 ujumisnuudlit.
leidsime oma kodumajutuse üles, parkisime auto ära ja kiirustasime seda imelist järve uudistama. sissepääs tasuline, nagu vist ungaris igasugune vee äärde pääs. tegelikult võib seda isegi öelda suure osa kesk-euroopa kohta, kus meri puudub.
järv ise oli tõesti midagi täiesti teistsugust, kui ma seni näinud olin.
järv on sügav, läheb kohe kaldast sügavaks ja vee temperatuur on 26-38 kraadi, isegi talvel. järve vesi vahetub täielikult 72 tunni jooksul.
kohalikes söögikohtades on menüü ka vene keelne ja nii mõnigi kelner räägib vabalt vene keelt. moskvast pidavat hevizi lähistele tulema otselend.
6.päev
et saaks ikka balatonis ka ujutud, tegime väikese väljasõidu keszhelysse.
rand oli loomulikult tasuline (2,50 euri per persoon).
järvevesi oli kummalist värvi. aga vesi oli soe, mis on siseveekogu kohta normaalne, aga samas on tegu ikkagi euroopa suurima järvega.
7.päev
suund mosonmagyaróvár'i, kilometraaž ~160 km.
kuna see oli väga väike kilometraaž, siis tuli leida veel meelelahutust.
ujumispeatus balatonfüredis. tasuline rand (pilet 3,35 eur/in). pidasime paar tunnikest vastu ja sõit jätkus.
peatus pannonhalma kloostri juures.
vahetult enne pimedat jõudsime peatuspaika.
valik sellele kohale langes peamiselt seepärast, et tundus eriti jabur, et ühe koha nimi võib olla nii pikk, ja et seda on keeruline isegi kokku veerida. ajaloolisest aspektist võttes oli algselt 2 asulat - moson ja magyarovar. kui asulad ühendati, ühendati ka nimi.
õhtul jälle kiirelt linna. ikkagi reede õhtu ja tahaks kohalikku melu ka näha. melu oli täitsa olemas, baaris bänd ja puha ja soe suveõhtu.
8. päev
järgmine peatus oswiecim ja kilometraaž ~360 km.
aga enne...
tegelikult on mosonmagyaróvár'is ka nö terviseveed. rahvale tarbitavaks tehtud nõnda, et alale on aed ümber pandud ja sees ujula. ja raha küsitakse ikka ka. aga eripära on see, et tegu kuumaveeallikatega. et vesi oleks ujumiskõlbulik, jahutatakse seda siis vastavalt 28-38 kraadini. erineva temperatuuriga basseinid.
kuumavee allikad avastati juhuslikult kui otsiti naftat. vesi, mis maa seest tuleb on temperatuuriga 74 kraadi.
õues oli ka temperatuur ~40 kraadi, niiet basseinivesi +28 kraadi oli meeldivalt jahe.
kui autosse istusime näitas termomeeter +41 kraadi.
õhtuks jõudsime poola. kuna peebul oli kindel nägemus, et poolas on ööbimine nii odav, siis ette ei broneeri. lõpptulemusena oli ma õnnelik, et me üldse mingi hotelli leidsime. loomulikult mitte sellest hinnaklassist nagu peep arvas.
kuna hotelli otsimisega olime linna risti ja põiki läbi sõitnud, siis keerasime kiirelt magama, et hommikul varakult valmis olla.
9. päev
auschwitzi muuseum.
nimetagem seda siis nõnda.
sissepääsu eest küsiti ikka päris mitu raha, omal käel väga liikuda ei saa.
keele järgi tehakse grupid ja siis käid tähtsamad kohad läbi. meeletu rahvamass.
ja väga ilusasti üles vuntsitud muuseum.
väljapanekud on need, mis panevad 20 aastased juudi noored südantlõhestavalt nutma.
see oli läila vaatepilt, mida nägi kogu sel maa-alal. iisraeli lippudega nutvaid noorte inimeste seltskondi.
temperatuur oli jätkuvalt 30 ja 40 kraadi vahel.
meid ootas ees sõit läbi poola.
kokku ~600 km ja ööbimisega tegime peebu soovil jälle inimkatseid, mis päädis sellega, et olime kuskil tee ääres mingis õudsas rekkameeste peatuspaigas, kus toal oli aknad lae all, vaibad oli sigaretikonidest augulised, seinad ja uksed oli jalahoopide jälgedega.
edaspidiste reiside ajal oleme ööbimised broneerinud.
10.päev
ainus märkimisväärne sündmus toimus bauska lähedal, kui mul õnnestus poliseile kiiruseületamisega vahele jääda.
tavapärasel eestlaslikul kombel süüdistan selles ühte teist eestlast, kes oma autoga mul kilomeetrite viisi sabas rippus.
enne bauskat läks mul närv lõplikult mustaks ja nii ma siis pikal sirgel gaasi põhja vajutasin.
sabast sain lahti, aga mu rõõm oli üürike, kui politsei vehkis ja peatumist nõudis.
vaidlema ei hakanud.
rääkisin inglise keelt ja vaatasin rahulikult nende filmi sellest, kuidas ma 90 alas 114 km/h sõidan.
vaatasime mitu korda.
lõpuks poisid küsisid, et kas mul on tšekki vaja.
ütlesin, et pole.
nemad, et siis on 5 latti vaja.
kuna minul oli rahakott tühi, siis peep andis mulle 5 euri.
arvas, et 20 on liiga palju.
poisid võtsid 5 euri ja lasid mul minna.
vahetult enne bauskat nägime hamburgeri reklaami, kui oli kirjas, et eine maksab 2,5 latti.
jäi mulje, et poisid pidid veel natuke aega enne lõunale minekut tööd tegema.......
Kokkuvõte:
kilometraaž 4250 km, kulud kütusele 240,48 euri
keskmine kütusekulu 4,2 l/100le
9 ööbimist 7 erinevas kohas: 275,75 euri, sh 2 hommiku- ja 1 õhtusöök,
seega 15,32 euri öö inimese kohta
(kui broneeritud poola ööbimine on 20-25 euri 2-le koos hommikusöögiga, siis hotellist võetud versioonidel oli 40 euri)
diisel: odavaim 1,31 euri poola
kalleim 1,49 euri ungari
eesti: 1,32 euri
valuuta: 1 eur= 284 forinti
1 eur= 4,18 poola zlotti
nimelt reisiplaanid ja kas plaanid ka päriselt teoks said.
meie esimese reisu ajal tegin nõnda, nagu sõpradega reisimas käies.
ostsin sobiva märkmiku ja liimipulga, et saaks ägedamad asjad üles kirjutada ja veel ägedamad asjad märkmikku kleepida.
aga jah, väga hästi ei tulnud see välja, sest lisaks märkmete tegemisele olin nii kaardilugeja, autojuhi kui ka giidi rollis. varasemalt nii palju ameteid mul polnud ja märkmikku ei saanud ka alati enda kätte. aga peep kirjutada ei viitsi.
igal juhul meie esimene trip leidis aset 2013 aasta suvel.
ja plaan tekkis väga viimasel hetkel.
puhkus oli meil paika pandud.
2012.a suvel olime keset suurt suve (juuli keskel) nidast kiiresti tagasi tulnud, kuna väljas sadas vihma ja temperatuur oli 7 kraadi. sellist suvepuhkust ma enam ei tahtnud. ja kiirelt panin paika meie autoreisi ungarisse.
kuna see oli see õnnetu aasta, kui mul diagnoositi diski prolaps, mille lõikus pidi mul novembris tulema ja peebul oli ka selg haige, siis ungarisse tervisevetele tuligi minna.
reisi periood oli 20.-30. juuli.
plaan: tokaj-budapest-heviz-mosonmagyaróvár-auschwitz
1. päev
alustasime oma reisu laupäeva hommikul tallinnast ja mitte väga varakult.
esimene peatus tõrva, et viia mu emale korteri võtmed, kuna ta pidi miud lõbustama tulema.
meie esimese autoreisu kohta olime kilometraaži koha pealt ikka vägagi naiivsed - meie algne mõte oli, et 1000 km sõita, no mis see siis kah on, 12 tundi ja valmis.
aga ei olnud.
ja see oli meie esimene reis ka uue gps-iga - tom-tomiga, eelnevalt olime kasutanud beckerit, mille puhul võis arvestada, et nii pika sõidu puhul paneb ta arvestusega kindasti puusse, et me jõuame kohale tema prognoositud ajast 2-4 tundi varem. tom-tomiga seda ei olnud.
aga kohale me sinna poola ikka jõudsime, olin viimasel hetkel bookingus ööbimise paika pannud.
gps-i ei või alati 100% usaldada, tuleb ikka kaarti ka vaadata.
meie esimene ööbimine oli planeeritud bielsk podlaskis.
alustasime sõitu pealelõunasel ajal tõrvast. gpsi järgi sõitu ~750 km. ei tundunud üldse hirmutav. kaardilugejaks oli peep ja kuna ta arvas, et kaarti pole vaja vaadata, sest tom-tomi neiu on piisavalt nutikas, siis ühel hetkel pidime autojuhi ja kaardilugeja kohad ära vahetama.
märkide järgi oli valgevene piir kahtlaselt lähedal.
peep asus rooli ja mina võtsin kaardi ette.
tom-tom arvas, et grodno kaudu saab otsem.
ma ei olnud nõus, kuna valgevene viisat meil ei olnud ja lihtsam oli jääda ikka euroopa liidu piiresse.
ringi tegi see loomulikult sisse, aga see-eest oli loodus ja maaelu pisut teistsugune vaatamine.
maastik natuke haanja kuppelmaastiku sarnane ja kergelt jäi mulje, et tegu leedu vaesema piirkonnaga.
igal juhul jõudsime väga pimedas bialystoki, kus tankisime ja meeldiva üllatusena sai ka südaööl tanklast õlut osta.
selle rõõmu olime eesti eluga harjununa juba unustanud.
kodumajutuse härra ootas meid ära ja esimene reisu päev oligi õhtusse saanud.
2. päev
pühapäeva hommik, kodumajutus ja hommikusööki ei olnud.
kell oli varajane, kirikukellad helisesid, poolakad olid end üles vuntsinud ja teel kiriku poole.
avatud söögikohti ei paistnud....
niiet ungari poole teele ja lootus, et varsti on õigel pool teed mõni tore söögikoht ka.
no 60 km sõitu ja oligi esimene avatud söögikoht me teel.
peep oli väga elevil, et pea igal söögikohal on väljas silt, et pakuvad majutust ja see maksab ~10 euri.
peebu plaan oli, et tagasiteel ei broneeri midagi ja läheme ühte odavasse ja ilusasse kohta ööbima, kuna tee ääred on neid kohti täis. etteruttavalt võin öelda, et kui ööbida on vaja, siis on hinnad teised ja sobivat kohta pole üldse nii lihtne leida.
pühapäevaseks sihtpunktiks oli tokaj.
gps-i järgi ~650 km.
no tundus nagu nuusata.
ilm oli ilus, maastik ja eluolu tundus põnev, pühapäevase päeva tõttu liikus rekkaid vähe ja ungari oli ju vaid kiviga visata.
sutsti läbi slovakkia ja kohal ju olemegi......
külad-küladeks, ilus vaadata ja puha, aga suurematest linnadest võiks olla ikka ümbersõidud.
lublinist läbi saamiseks kulus küll liialt palju aega.
sõitsime ikka päris läbi kesklinna ja see lõi jälle ajagraafiku sassi.
slovakkias tahtsime ikka ka jala maha saada ja käisime poes.
slovaki õlut ostmas.
slovakid suudavad õlle kanguse mingites vaid nendele teadaolevates ühikutes välja kirjutada.
loomulikult ei tulnud see info mulle enne meelde, kui peep oli terve poe 3 korda edasi-tagasi läbi käinud lootuses leida mõnda lahjemat õlut, kui ~8-9 promilli.
siis tuli mul meelde, et olen sama olukorraga ka varasemalt kokku puutunud. igal juhul saime oma õlled ja muud põnevad toidud kätte ja järgmine peatus - ungari!
slovakkiat läbides jäi ebaselgeks, kas kiirtee on tasuta või mitte.
otsustasime, et on tasuta.
õnneks ükski vilkuritega auto või mundris mees ei püüdnud meid ka vastupidises veenda.
kui sihtkoht oli juba kiviviske kaugusel ja väljas hakkas kergelt hämarduma, tuli kõne imelikult numbrilt.
loomulikult meie ööbimispaik, kes uuris, millal me jõuame.
telefonikõneks oli välja aetud naabripoiss, kes tönkas inglise keelt, kuna pererahvas rääkis vaid ungari keelt.
tokaj'sse saabumine jääb ka alatiseks meelde - enne tokaj'd oli üks külake, päris mitu kilomeetrit ja peaaegu iga teise posti otsas oli kurepesa.
ja natuke harvemalt oli tee ääres suur veinivaat ja juures suur silt BOR.
ma arvasin, et nii tore, et sugulasrahval baari kohta nii sarnane nimetus.
tegelikult tähendas see aga veini. aga tore ikka. jäi meelde.
öö hakul saime end võõrastemajas sisse seada, mis asus täitsa keskuse alguses.
ja loomulikult kiirelt suveöösse. esimene puhkusepäev ikkagi.
vein oli odav, samuti õlu.
hinnad baarides olid eurodesse arvestatuna 1,3-1,5 euri.
kohaliku baaridaamiga rääkides tuli välja, et tema päevateenistus 8-10 tunnise tööpäeva eest on 20 euri, austrias peab sama raha teenimiseks töötama ~2 tundi.
pension on ungaris väidetavalt 200 euri ja keskmine palk antud piirkonnas 400 euri, budapesti ümbruses veidi rohkem.
ungaris oli just vastu võetud mingi suitsetamist piirav seadus, mis lubab tubakatooteid müüa vaid spets-poodides, kuhu sisenda võib alates 18. eluaastast. poe aknad ning uksed peavad olema sellised, et sinna sisse ei näeks.
3. päev
tutvumine tokaj'ga ja edasi budapesti suunas.
otsetee 230 km.
niiet liiga lühike tee ja nii me läksimegi miskolc-tapolcasse, kus oli meie esimene tervisevesi ja suvepuhkuse päev.
väliujula ja veekeskus. tore koht, aga ei midagi erilist.
nagu tavaliselt ei suuda me üle paari tunni päikese käes veeta.
niiet järgmine peatus kindluslinn eger.
lapsepõlvest meelde jäänud raamat - egeri tähed. ilmselt lugenud ma seda pole, aga kodus raamaturiiulis see oli. ja seepärast oli eger koht, kust tuli läbi käia.
ja ega ei kahetse küll. linna keskus kaunikesti kompaktne ja mõnus jalutada. auto õnnestus ka edukalt parkida ja hiljem samast kohast üles leida.
eger on tuntud ka selle poolest, et see on kõige põhjapoolsem linn, kus asub minarett.
minu kindel plaan enne budapesti oli unesco maailmapärandi hulka kuuluv külake hollókő, mida nii paljudes blogides ja kirjeldustes kiidetakse taevani.
kahjuks suur pettumus.
kui minna egerist kõige otsemat teed hollókősse, siis jääb tee peale üks ägedam küla kui teine.
aga kui läbida riik mööda kiirteed, siis võib see küla küll tore tunduda.
meie sõitsime mööda külavahe teid, mööda käänulisi metsateid ja põldude vahelt. põldude juures oli fantastilised gemüüse-müügikohad, millest ei saanud lihtsalt mööda sõita.
ja siis jälle üks küla, kus kirik ja kohvikud ja söögikohad ja kohalikud nautimas õhtupoolikut.
kogu see tee võiks olla maailmapärand, mille pärast neid teid sõita. aeg maha võtta, istuda ja nautida.
peale maailmapärandit oligi reisisihiks budapest.
mööda kiirteed.
jõudsime linna siis, kui doonau peal peegeldus tänavavalgustus.
meie kodu 2ks ööks oli gellerti mäe taga üks hostel.
parkisime auto ja kõrvaltänavasse kiirelt sööma-jooma, et saaks ikka samasse päeva üks korralik söögikord.
mina olin olnud terve päeva kaine autojuht, niiet ootasin ühte jahedat õlut pikisilmi.
peale söömat-joomat, nagu ikka.... kiirelt magama, et järgmine päev ikka ka täie ette läheks.
4.päev
et puhkus raisku ei läheks tuleb ärgata varakult ja kohe linna peale minna.
startisime kohaliku aja järgi 10-st, et leida hommikusöögi koht. etteruttavalt võin öelda, et see oli kell 1 päeval ning koosnes õlust ja saiast+vorstikesest kuskil vanalinnas.
tegelikult sellise kuuma hommikuga nagu oli (+30 kraadi) väga kohvi ei tahtnudki.
kuna ööbimine oli gellerti mäe lähistel, siis buda kindluseni ei olnud väga pikk maa..... kaardi järgi muidugi. ja kui õigelt poolt läheneda.
igal juhul kohale saime ja vett müüva putka leidsime ka. kuumarabanduse saime seega edasi lükata.
peagi märkasime üht eesti turismigruppi, kelle sappa end väheks ajaks haakisime.
kuna giidi jutt ei olnud väga köitev, jätkasime nagu tavaliselt. ise ringi uudistades.
temperatuur oli juba 34 kraadi, seega oli mõistlik minna maa alla - labirintus- iidne koobastik mäe sees. temperatuur oli selline keskmine eesti suvi +18 kraadi.
peale maaalust ringkäiku leidsimegi oma "hommikusöögikoha". täiesti sürrealistlik koht. selleks et mitte liigselt makse maksta müüvad nad vaid õlut. sakuskaks tohib ka vorsti ja saiakest ka müüa. seal kohtusime väga sheffi inglise vanapaariga, kes olid oma tütrel budapestis külas ja nemad olid selle baari püsikunded.
kuna temperatuur ei alanenud, siis meie jätkasime oma retke pesti poolele. igas joogikohas tegime õlle joomise peatuse, et mitte päikesepistet saada.
väike paadisõit jõel ja pesti jalakäiate tänav. nii see päev õhtusse saigi ja taksoga me magama sõitsime (3000 forinti, ehk 10 euir)
peebul oli loomulikult kindel plaan mõnda ööklubisse minna, aga plaaniks see jäigi.
õllejoomise ja kuuma ilma kooslus oli selline, et wc-sse ei olnud enne vaja minna, kui alles hostelis enne magamaminekut.
5 päev.
suund hevizile. 194 km sõitu.
eelnevalt oli plaan minna budapesti kirbukale, mis asus väga imelikus äärelinnas ja oli täiesti mõttetu koht.
aga võibolla oli nädalapäev vale. oli ju kesknädal.
igal juhul jätkasime suunaga tervisevetele. nii nagu nad hevizi välja reklaamivad. ja õigesti teevad.
minu jaoks oli sellesse linnakesse saabumine täiesti sürrealistlik, sest kuhu sa ka ei vaadanud liikusid ringi inimesed, kõikidel ujumisnuudel käes. ja mitte ainult lapsed, mis oleks tavaline, vaid ka vanapaarid. hoiavad üksteisel käest kinni ja härral kaenla all 2 ujumisnuudlit.
leidsime oma kodumajutuse üles, parkisime auto ära ja kiirustasime seda imelist järve uudistama. sissepääs tasuline, nagu vist ungaris igasugune vee äärde pääs. tegelikult võib seda isegi öelda suure osa kesk-euroopa kohta, kus meri puudub.
järv ise oli tõesti midagi täiesti teistsugust, kui ma seni näinud olin.
järv on sügav, läheb kohe kaldast sügavaks ja vee temperatuur on 26-38 kraadi, isegi talvel. järve vesi vahetub täielikult 72 tunni jooksul.
kohalikes söögikohtades on menüü ka vene keelne ja nii mõnigi kelner räägib vabalt vene keelt. moskvast pidavat hevizi lähistele tulema otselend.
6.päev
et saaks ikka balatonis ka ujutud, tegime väikese väljasõidu keszhelysse.
rand oli loomulikult tasuline (2,50 euri per persoon).
järvevesi oli kummalist värvi. aga vesi oli soe, mis on siseveekogu kohta normaalne, aga samas on tegu ikkagi euroopa suurima järvega.
7.päev
suund mosonmagyaróvár'i, kilometraaž ~160 km.
kuna see oli väga väike kilometraaž, siis tuli leida veel meelelahutust.
ujumispeatus balatonfüredis. tasuline rand (pilet 3,35 eur/in). pidasime paar tunnikest vastu ja sõit jätkus.
peatus pannonhalma kloostri juures.
vahetult enne pimedat jõudsime peatuspaika.
valik sellele kohale langes peamiselt seepärast, et tundus eriti jabur, et ühe koha nimi võib olla nii pikk, ja et seda on keeruline isegi kokku veerida. ajaloolisest aspektist võttes oli algselt 2 asulat - moson ja magyarovar. kui asulad ühendati, ühendati ka nimi.
õhtul jälle kiirelt linna. ikkagi reede õhtu ja tahaks kohalikku melu ka näha. melu oli täitsa olemas, baaris bänd ja puha ja soe suveõhtu.
8. päev
järgmine peatus oswiecim ja kilometraaž ~360 km.
aga enne...
tegelikult on mosonmagyaróvár'is ka nö terviseveed. rahvale tarbitavaks tehtud nõnda, et alale on aed ümber pandud ja sees ujula. ja raha küsitakse ikka ka. aga eripära on see, et tegu kuumaveeallikatega. et vesi oleks ujumiskõlbulik, jahutatakse seda siis vastavalt 28-38 kraadini. erineva temperatuuriga basseinid.
kuumavee allikad avastati juhuslikult kui otsiti naftat. vesi, mis maa seest tuleb on temperatuuriga 74 kraadi.
õues oli ka temperatuur ~40 kraadi, niiet basseinivesi +28 kraadi oli meeldivalt jahe.
kui autosse istusime näitas termomeeter +41 kraadi.
õhtuks jõudsime poola. kuna peebul oli kindel nägemus, et poolas on ööbimine nii odav, siis ette ei broneeri. lõpptulemusena oli ma õnnelik, et me üldse mingi hotelli leidsime. loomulikult mitte sellest hinnaklassist nagu peep arvas.
kuna hotelli otsimisega olime linna risti ja põiki läbi sõitnud, siis keerasime kiirelt magama, et hommikul varakult valmis olla.
9. päev
auschwitzi muuseum.
nimetagem seda siis nõnda.
sissepääsu eest küsiti ikka päris mitu raha, omal käel väga liikuda ei saa.
keele järgi tehakse grupid ja siis käid tähtsamad kohad läbi. meeletu rahvamass.
ja väga ilusasti üles vuntsitud muuseum.
väljapanekud on need, mis panevad 20 aastased juudi noored südantlõhestavalt nutma.
see oli läila vaatepilt, mida nägi kogu sel maa-alal. iisraeli lippudega nutvaid noorte inimeste seltskondi.
temperatuur oli jätkuvalt 30 ja 40 kraadi vahel.
meid ootas ees sõit läbi poola.
kokku ~600 km ja ööbimisega tegime peebu soovil jälle inimkatseid, mis päädis sellega, et olime kuskil tee ääres mingis õudsas rekkameeste peatuspaigas, kus toal oli aknad lae all, vaibad oli sigaretikonidest augulised, seinad ja uksed oli jalahoopide jälgedega.
edaspidiste reiside ajal oleme ööbimised broneerinud.
10.päev
ainus märkimisväärne sündmus toimus bauska lähedal, kui mul õnnestus poliseile kiiruseületamisega vahele jääda.
tavapärasel eestlaslikul kombel süüdistan selles ühte teist eestlast, kes oma autoga mul kilomeetrite viisi sabas rippus.
enne bauskat läks mul närv lõplikult mustaks ja nii ma siis pikal sirgel gaasi põhja vajutasin.
sabast sain lahti, aga mu rõõm oli üürike, kui politsei vehkis ja peatumist nõudis.
vaidlema ei hakanud.
rääkisin inglise keelt ja vaatasin rahulikult nende filmi sellest, kuidas ma 90 alas 114 km/h sõidan.
vaatasime mitu korda.
lõpuks poisid küsisid, et kas mul on tšekki vaja.
ütlesin, et pole.
nemad, et siis on 5 latti vaja.
kuna minul oli rahakott tühi, siis peep andis mulle 5 euri.
arvas, et 20 on liiga palju.
poisid võtsid 5 euri ja lasid mul minna.
vahetult enne bauskat nägime hamburgeri reklaami, kui oli kirjas, et eine maksab 2,5 latti.
jäi mulje, et poisid pidid veel natuke aega enne lõunale minekut tööd tegema.......
Kokkuvõte:
kilometraaž 4250 km, kulud kütusele 240,48 euri
keskmine kütusekulu 4,2 l/100le
9 ööbimist 7 erinevas kohas: 275,75 euri, sh 2 hommiku- ja 1 õhtusöök,
seega 15,32 euri öö inimese kohta
(kui broneeritud poola ööbimine on 20-25 euri 2-le koos hommikusöögiga, siis hotellist võetud versioonidel oli 40 euri)
diisel: odavaim 1,31 euri poola
kalleim 1,49 euri ungari
eesti: 1,32 euri
valuuta: 1 eur= 284 forinti
1 eur= 4,18 poola zlotti
Kommentaarid
Postita kommentaar