dracula ja must meri soomlastega
kuna meie esimene pikem suvine reis tuli väga hästi välja ja septembrisse oli jäänud ka piisavalt puhkust, siis peep rääkis ära oma soome sõbrad martti ja teressa, kes olid rõõmsasti nõus meiega kaasa sõitma.
aeg: 7.-20. september 2013
plaan: radzyn podlaski-tokaj-sibiu-bukarest-sunny beach-costinesti-brasov-sovata-oradea-lublin.
1.päev
siht silme ees - radzyn podlaski 987 km.
läksime ühe autoga ja arvestusega, et 4 juhti jaksab palju sõita.
alustasime laupäeva hommikul vara tallinnast plaaniga jõuda võimalikult kaugele poola.
tee sama, mis suvelgi, ent mida lõuna poole seda mõnusamaks ilm läks.
tallinnas olime alustanud +7 kraadi pealt, aga lõuna pool oli päikseline ja soe.
teressa oli üllatunud, et poola on täitsa viisakas riik, ning ei olegi selline õudne ja auguline ja räämas.
poola ööbimispaigas saime adminniga jutule, sest ka tema mäletas 4 tankisti, janekit ja šurikut.
tundus, nagu oleksime veetnud ühise lapsepõlve.
asula oli küll väike, aga hilisõhtuse pizza ja õlle saime ikka tehtud.
2. päev
tokaj - 512 km.
peatuse lõunatamiseks tegime kuskil slovakkias, kus teenindaja rääkis vaid slovaki keelt (ükski meie poolt räägitavast 8 keelest ei sobinud) ja menüüd tõlgituna ei olnud.
seega söögina oli ainus kindel valik kana, või vähemalt me lootsime, et see, mis menüüs tundub olevat kana, on kana....no oli ka........
ungari suunas edasi sõites märkasime, et tee äär on palistatud kõrge aiaga, milles teatava vahemaa tagant ka vahitornid. tekkis huvi, et mis seal on.
sobivalt paistis ees üks söögikoht, seega oligi paras aeg minna kohvi jooma ja püüda selgeks teha, millega tegu.
teenindas umbkeelne slovakk, kellelt peep infot välja pressida üritas, aga ebaõnnestunult. kui peep lõpuks käed automaadi hoidmist imiteerivasse asendisse pani ja küsis aushwitz bum-bum? näidates samal ajal meie jaoks müstilise aia poole, siis hakkas teenindaja kätega vehkima ja pead raputama, seletades käte, jalgade ja miimikaga, et tegu on karusloomafarmiga.
martti on suht hull autojuht, seega jõudsime tokajsse kohale üllatavalt vara. valges ja puha. suvest oli peebul jäänud kripeldama meie ööbimise kohast üle tee asunud imeliste ümmarguse akendega hotell. sinna me ka läksime.
ent paras pettumus.
äge oli see ilmselt siis, kui see ehitati ~40 aastat tagasi.
nüüd oli see lihtsalt vana ja väsinud.
hea, et olime seal vaid ühe öö.
veetsime linnakeses mõnusa õhtu süües, jalutades ja veinikeldreid külastades.
allpool restorani arve. seda, mis sõime, seda küll välja ei loe. ainus, mida mäetan, et arve oli päris suur....
3. päev
sibiu ~500 km
ma arvan, et see linnake sai peatuspaigaks valitud seetõttu, et järgmisel hommikul oleks mugav alustada oma retke transfagarasanil.
aga selleni on veel aega.
rumeeniasse sisenesime oradea kaudu ja esmane üllatus oli korralik dokumentide kontroll, millele järgnes jooksmine erinevate putkade vahel, et osta mingid kleepekad auto akendele. ebaselgeks jäi, et mille jaoks täpselt.
aga saime oma asjad aetud ja liikuma. viperusteta. aga see oli puhas juhus, sest piiri lähistel oli iga paarisaja meetri tagant erineva kiiruspiirangu märk. õnneks politseid ei märganud ja nemad meid ka mitte.
no ja siis algasidki maalilised maastikud, käänulised teed, külad, metsad, mäed, eeslid, hobused, traktorid, mustlased.
martti kihutas käänulistel teedel nagu hull, seega arvas peep, et kaine peaga tema närvid seda vastu ei pea ja punnis lahti veinipudeli.
marttile tee meeldis, ta sõitis kiiresti, ja jällegi saime ööbimiskohta - sibiusse - päris normaalsel ajal, mis jättis meile aega ka linna vaatamiseks.
keskväljak oli igavesti vahva ja suur söögikohtade ja teenindusasutusega.
martti kasutas kohaliku juuksuri teenuseid.
keelebarjääri tõttu keeldus juuksur lõikamast, kui abikaasa ei juhenda.
niiet teressa pidi iga juukuri liigutuse heaks kiitma.
järgnes kohalik söök-jook ja järgmiseks päevaks välja puhkama.
4. -5. päev.
bukarest, transfagarasani kaudu ~320 km
alustasime päeva jällegi varavalges, kuna kirjade järgi pidi selle sõjatee kaudu bukaresti jõudmine aega nõudma ~7 tundi. hommik oli udune, niiet ma pelgasin, et ilm pole transfagrasani jaoks sobiv. olin lugenud, et halva ilma korral pannakse tee isegi kinni.
õige teeotsa leidmine ei olnud keeruline ja esimese peatuse tegime cartisoara külakeses, kuna seal oli ahvatlev turuputka.
otse loomulikult tekitas nii kummalise numbrimärgiga auto kohalikes vastupandamatut huvi ja üks korralikult nokastanud meesterahvas tuli meiega tutvust tegema.
me rumeenia keele mitteoskamine ei takistanud teda mitte üks teps.
kui ta sai teada, et martti on soomest, siis ta ei suutnud end enam tagasi hoida ja korrutas aina finland-nokia-marjaleena-my love erinevates kombinatsioonides ja langes marttile kaela.
lõpuks õnnestus meil sealt pääseda ja jätkata sõitu.
ma ei ole kuskil enne selliseid serpentiine näinud ja tänan õnne, et roolis oli martti.
mina oleks seda 90 km pikkust teed sõitnud ilmselt 12 tundi.
või oleks lihtsalt autost välja astunud ja keeldunud edasi roolimast.
ise ma seda teed sõita ei taha.
ehkki vaated on fantastilised.
päeva jooksul hommikune udu hajus ja me nägime seda teed kogu oma ilus. top geari saatejuhid peavad seda maailma parimaks teeks.
ceausescu lasi selle tee ehitada aastatel 1970-1974 hirmus, et nõukogude liit riiki ründab ja et ta saaks oma vägesid vajadusel kiiresti ühes kohaste teise liigutada. tee on ~2000 m kõrgusel, lõhkeainet kulus tee ehitamiseks ~6 miljonit tonni ja ehitusel hukkunuid oli (erinevail andmeil) 40-200.
nägime ära õige dracula lossi. kuna see asus kõrgel mäe otsas ja teest kaugel, siis sinna me ronida ei viitsinud.
jäime kinni lambakarja, keda ühelt karjamaalt teisele aeti.
auto tuli lihtsalt seisma jätta ja oodata, kuni koerad ja hobustel karjused loomad õigesse kohta suunavad.
keegi auto peale õnneks ei pasandanud.
aga see on ehe rumeenia, selle pärast tasub sinna minna ja läheks iga kell tagasi ka (teressa ja martti ostsidki selleks aastaks bukaresti piletid ära).
tavaline on see, et tee ääres seisab eesel ja ei tee ta välja autodest, veel vähem sinust.
isegi mitte siis, kui sa teda pildistama lähed..... tal on seal lihtsalt oma tähtsad eesli asjad ajada.
bukaresti jõudsime loomulikult tipptunnil. see oli jälle midagi sellist, mida martti nautis ja ma olin õnnelik, et sõitma ei pidanud.
liikluses reegleid pole, kes kõvemini tuututab, see saab sõidetud ja vahele tuleb ennast ka igale poole jõuga suruda, muidu sa lihtsalt ei jõua oma soovitud sihtpaika.
seda sõidustiili saime oma öömajast ka vaadata ja imestada.
valgusfoorid, kui need seal on, siis tundub, et need on ikka rohkem ilu pärast.
oma ööbimiskoha leidmisega olime hädas.
meile vajalik number oli 297, leidsime majad 295 ja 299.
lõpuks selgus, et 297 on lihtsalt maja 295 nurgapealne sissekäik. see oli nende jaoks nii loomulikult.
ja nagu ikka, kui auto pargitud, siis linna uudistama.
ceausescu palee on peale pentagoni maailma suurima pindalaga ehitis. selle palee ehitamiseks võttis ta lihtsalt pool vanalinna maha.
aga see pool mis alles, see on vaatamist väärt.
see linn on väga suurte kontrastidega.
rikkus on kõrvuti vaesusega, ilus koledaga.
seda lihtsalt peab nägema.....
teisel päeval tegime jalutuskäigu mööda pealinna.
käisime vabaõhumuuseumis, triumfikaare juures, vanalinnas söömas, ja keskuses shoppamas.
tagasi sõitsime taksoga. esimese hooga õnnestus ka petturi otsa sattuda, kes oli taksomeetri kinni katnud ja ütles hinnaks 20 leid. kui meile ei sobinud, siis tuli ta hinnas alla 10 lei peale. meile ikka ei sobinud.
ja õigesti tegime, sest teise taksosse istudes ja taksomeetri järgi sõites tuli õigeks hinnaks antud sõidu eest 3,5 leid.
meie ööbimiskoht asus ühes magala piirkonnas, kus oli pea iga korterelamu all mõne pood. kas siis toidupood, kinga- või hilbupood. ja loomulikult......hinnad uduodavad.
6.-7. päev.
veliko tarnovo kaudu sunny beach ~440 km
suund sunny beach, ehk bulgaaria. kaardi järgi tundus, et kohe on ruse piiripunkt ja bulgaaria. see oli jälle väike vaheldus tavalisele euroopa liidu sisesele piiriületusele. selline punkti moodi moodi koht, kus kontrolliti korralikult dokumente ja ka rumeenia teemaksu tasumist. ruses tuli tasuda sillamaks 6 euri ja peale seda bulgaaria kiirteemaks 1 nädalaks 10 levi.
ma olin plaani võtnud külastada veliko tarnovat. tsaaride linnaks kutsutavat mägedes asuvat bulgaariale olulist ajaloolise taustaga linna. ennemuiste, või natuke hiljem, olevat seal elanud kohalikud tsaarid. linn asub kolmel künkal.
linnake oli armas, asus tõepoolest küngastel ja tänavad asusid vahvalt erinevatel tasapindadel ja kõrgustel.
väikse peatuse olime planeerinud.
parkisime postkontori juurde, et veidi ringi uudistada, ja sooja päeva kosutuseks võtta eine ja õlu.
autost välja astudes märkasime kohe viitasid, mis näitasid turule. seega esimene käik oli otsustatud.
turg on reisidel alati vist kõige vahvam koht.
sa näed kohalike elu-olu ja umbkeelseid kohalikke.
näed, mis elu tavalised inimesed elavad.
minu kustumatuim mälestus sellest turust on paprikad. suured ja väikesed, kollased, punased, rohelised, oranžid.....
ja neid ei müüda tüki kaupa, vaid ikka kartulikoti kaupa.....
ilmselgelt on kohalike sahvrid äärest ääreni letšot täis.
mul oli tõesti kahju, et me olime autos 4kesi ja pakiruum oli pampe täis, sest ma oleks meelsasti ka kartulikoti täie paprikat ostnud, mitte paprikakoti täie kartuleid.
ja loomulikult see lõhn, mis turul hõljub.... küpsed paprikad, arbuusid, melonid, tomatid.
ma vist ei teagi nii palju punase-kollase-oranži toonide nüansse, kui palju erinevat värvi tomateid seal oli.
ja maitsetaimede ja-ainete lõhnadest ma parem ei räägigi.......
nina kõike seda mõnusat lõhna täis oli aeg otsida söögi-joogikoht. mis loomulikult ei olnud kaugel.
kõht täis ja meel hea võtsime järgmiseks peatuseks sunny beachi.
maastik muutus laugemaks, palju põllumajanduslikku maastiku ja muud töömaastikku ka. suuremate asulate lähedal tee servas oli kohata napis seelikus erinevas vanuses naisterahvaid. tihtilugu olid nad oma peatuspaigaks valinud kas sildade alused paigad või midagi analoogset, kuhu päikese eest varju minna.
tabasime ka ühe naise just tööd lõpetamast - ronis rekkast alla ja tõmbas oma lühikest seelikut pisut allapoole. peep ja martti old nähtud vaatepildist veel mitu tundi väga elevil.....
väike murekoht tekkis siis, kui kütusetuli läks põlema ja me olime keset tühermaad.
minu (ja ka GPSi) arvestuste kohaselt oleks me pidanud paagis oleva kütusega kohale jõudma, aga peep ei armasta selliseid ekstreemsusi.
igaljuhul.... mõne aja pärast oli täiesti suvalise koha peal tankla, mille kõrval paistis ka koht, kus kohalikud jorsid käivad õhtuti veini või midagi kangemat joomas ja juttu ajamas.
keset päeva ei olnud selles söögi-joogikohas kedagi. päevane aeg ikkagi.
peale mitmendat tiiru ümber hoonete ilmus välja kohalik töötaja.
niiet tankida meil õnnestus.
järgmine probleem oli kaardimakse.
sellest polnud nad küll midagi kuulnud.
õnneks oli meil ikka piisavalt sularaha.
võlavangla võis ootama jääda, sest meid ootas meri.
sellise situatsiooni valguses julgen küll öelda, et meie, eestlased, oleme ikka täiesti mugavustsooni lääne inimesed, kes on harjunud, et tankida saab kohe, kui vajadus tekib.
ja loomulikult on kaardimakse ka üks inimõigustest.
igal juhul ~10 kilomeetri pärast lõppes tühermaa ja saabus asustus - vaheldusid tanklad ja söögikohad. niiet me oleksime võinud rahulikult edasi sõita. aga no milleks vaielda, kui võime selle asemel aega raisata tühermaal, eksole..... meestel on ju nagunii õigus :)
ja kohe paistiski ka sunny beach......
sunny beachil oli mul broneeritud põnev apartement nessebari lähedal ja sunny beachi keskuse servas.
elamine oli 2 tasandil: alumisel köök ning elutuba ja ülemisel olid magamistoad.
wc ja duššruumid mõlemal korrusel.
ilusad rõdud ja elutoas väga atraktiivne suur aken, mis läks osaliselt katuseks üle.
hoovis oli ka bassein.
kõik tundus esmasel vaatlusel ilus, lähemalt kahjuks mitte.
selgus, et korter oli koristamata, magamistoa põrand oli nagu liivarand. samuti oli kõikjal märke eelmistest elanikest, just eriti põrandal. wc-paberit ei olnud, samuti polnud koristusvahendeid.
need meil õnnestus retseptsiooni-neiult hankida.
ilus klaaspind akna ja katuseakna näol osutus vihma läbilaskvaks. ja ikka korralikult.
õnneks oli see avastus meil alles ees teise peatuspäeva hilisõhtul, siis kui saabus äikesetorm. ehkki positiivsest küljest oli see aken äikese vaatamiseks vägagi mõnus.
diivani ja tugitoolid pidi lihtsalt lükkama kohta, kust vett läbi ei tule.
must meri ootas meid. eelnevalt muidugi poest proviandi hankimine ka.
aga poeke oli täpselt meie elamise ja mere vahel, niiet ühegi lisaliigutust ei olnud vaja teha.
kuna hooaeg hakkas lõpule jõudma, siis olid meri ja päike soojad ja puhkajaid vähe.
õhtune plaan oli peatänavale jalutama minna.
peebul olid meeles kuldsete liivade olematud taksohinnad.
siin oli vastukaaluks ebameeldiv üllatus.
väga kõrged taksohinnad.
aga see oli loogiline, sest vahemaad suhteliselt väikesed ja linnaliini buss sõitis tihedalt ja pea olematu raha eest.
taksoga meil keskusesse minna lõpuks õnnestus. peep oli sunnitud leppima kohalike taksode hinnaga, kuna kõht nõudis oma ja loomulikult ikka kiiresti.
melu oli keskuses isegi hooaja lõpu kohta meeletu.
karussellid oli töös, suveniiri poekesed avatud, kõikjal oli ka piisavalt turiste.
mitte enam nii palju, et liikuma ei mahuks, aga piisavalt, et jätta meeldiva kuurorti mulje.
teine päev oli planeeritud nessebari jaoks, kuhu läksime bussiga.
meil peebuga oli see käik juba kuldsetel liivadel käimise ajal tehtud, aga poolsaar on selline, et sinna tasub ka teist korda minna.
õhtusöögi lõpul hakkas september oma nägu näitama ja kauguses oleva musta taeva ning tumeda mere piiri ei olnud enam võimalik eraldada.
oma elamisse tagasi jalutamise asemel otsustasime bussile kiirustada ja kogu seda sügise alguse tormi hotellist vaadata.
õigesti tegime. ilm läks pimedaks ja tõepoolest, see torm tõi ka sügisesema ilma.
8. päev.
varna ostukeskuse kaudu costinesti ~230 km
ilm oli eelmise õhtuga tõepoolest väga kiirelt sügisesemaks muutunud, seepärast rannahommiku või -päeva muutsime varna ostukeskuse päevaks.
mäletasin, et varana mallides olid mõnevõrra teistsugused poed, kui need, millega me harjunud oleme. et teressa rahutuks ei muutuks, oli mõistlik teha selline peatus, kus ta ka natuke shopata saaks. ja kohalikke tuleb ju toetada ka sinna natuke rohkem raha jättes.
peale paari tundi ostukeskuses jätsime bulgaariaga hüvasti lootuses, et rumeenias olev must meri on endiselt suvine, kuna mere ääres oli meil veel paar päeva planeeritud veeta.
rumeenia mereäär on täis müstiliste nimedega rannakuurorte - vama veche, 2.mai, mangalia, olimp, jupiter, neptun......
meile ööbimispaika otsides oli mul väga raske otsustada, kuhu jääda.
seega jäi costinesti, kuna ööbimine 4-le 2ks ööks maksis 18 euri. ebareaalselt vähe.
mul ei olnud selle koha osas väga kõrgeid ootusi, aga miks siis mitte proovida.
ööbimiskoha poole liikudes sõitsime kõikidest neist kuurortidest läbi. sellised ehedad nõukaaegsed sanatooriumid mere ääres.
välisel vaatlusel ei jäänud muljet, et seal peal ehitamist remonti oleks tehtud. osa neist jättis väga hüljatud mulje.
kuna meri ei mõjunud väga kutsuvalt, siis ujumise peatusi ei teinud, vaid suundusime ööbimispaika.
odav hinnatase sai ka kohe selgituse.
see oli keset linna eramu territooriumile rajatud pioneerilaagrit meenutav moodustis. ma tõesti ei leia selle kohta paremat sõna......
keset hoovi oli söömise ja grillimise ala.
kui pererahvas meid saabumas nägi, siis meestele läheneti õlledega ja taheti siga (või mõni väiksem elukas) vardasse ajada.
täpselt me aru ei saanud, sest ühist keelt, millest mõlemad pooled oleks aru saanud, me ei leidnud. aga jutud saime räägitud, seda enam, et kohalikud mehed olid oma õlledega juba mitu aega hoovis istunud.
toad saime ka kätte.
midagi ilusat seal küll ei olnud. putukaid oli seal igasuguseid ilmselt seetõttu, et see pool, kuhu avanesid aknad, seal oli väike kanafarm.
teressa oleks tahtnud kohe põgeneda.
marttit sellised kummalised olud loomulikult paeluvad.
niiet otsustasime üheks ööks paika jääda, ümbrusega tutvuda ja öö üle elada.
costinestis saime teada, et suvine koolivaheaeg oli just läbi saanud ja seega lõppes ka hooaeg. järgmisel päeval pidi algama kool ja seega olid kinni ka (ma arvan, et kõik) söögikohad.
mulle jättis mulje rannast paistev onassise tanker, mis on seal juba aastast 1968.
constantani oli vaid 30 km. tundus ainus mõistlik mõte sinna sõita ja seal midagi süüa otsida ja aega parajaks teha. jäi ka lootus, et kõik meie tubades olevad putukad lähevad pimeduse saabudes magama ja me elame selle öö kuidagi üle.
constanta jättis sümpaatse vana linna mulje, ehkki suurem osa (vana)linna tänavaist oli üles kaevatud. mis põhjusel, see jäi meile selgusetuks.
igal juhul see koht jääb ootama, et sinna uuesti minna.
9. päev
mamaia kaudu bukaresti ~270 km
kaardi järgi plaani kokku pannes oli mamaia selline koht, mida tahtsin kindlasti näha. kaalusin isegi seal ööbimist.
rannailm ei olnud endiselt saabunud, seetõttu tegime väikse tiiru mamaial ja võtsime suuna pealinna.
see oli lihtsalt nii äärmuseid täis linn, et sinna kiskus tagasi.
sobiva ööbimise leidsime pearaudteejaama lähedale hotelli, kust kogu kesklinn oli jalutuskäigu kaugusel.
kuna rumeenia kiirteed on väga uued ja uhked, siis pole probleemi seal 150 km/tunnis sõita. lubatud oli vist 130 km. kütusekulule ja reisieelarvele pole see muidugi kõige soodsam.
üks meeldejäävamaid pilte oli vahetult enne pealinna sissesõitu - hobuvanker, millel kümmekond poolpaljast poisikest.
kuna oli esimene koolipäev, siis ilmselt toodi lapsed maalt linna kooli.
muud mõistlikku ei osanud me selle vaatepildi kohta välja mõelda.
pealinnas ootas meid aga kaunis suvine leitsak - 26 kraadi.
10. päev
brasov 170 km
peamised vaatamisväärsused: must kirik ja lähedal asuv brani loss, mida reklaamitakse kui dracula lossi.
see on siis see koht, kuhu on koondunud suveniirimüüjate hordid ja loomulikult turistid.
kus iga samm maksab.
ka parkimine teeservas.
me käisime seal ära, kuna teressa väga tahtis.
loss oli õnneks juba kinni, ja see raha jäi meile taskusse. või kui täpsem olla, siis mulle ja peebule, sest soomlased ei saanud lasta rahal kotis seista, vaid pidid ikka korralikult ka suveniire müüvaid kohalikke toetama :)
lõbusamad lood leidsid aset brasovis.
meie sealne öömaja paiknes mäe otsas, kuhu viisid vaid väga kitsad ja käänulised teed.
ma arvan, et martti sõitis jälle, muidu poleks me kohale jõudnudki.
saabumisel oli situatsioon prügiautoga, mis pani kogu tänava kinni - sinu asi oli oma autoga seni tagurdada, kuni sa leiad paiga, kuhu sisse keerata ja prügiauto mööda lasta.
öömaja näol oli tegu eramajaga, millest ülemiste korruste toad olid välja üüritud.
pererahvas elas alumisel korrusel. kuskil keskel asus köök ja elutuba või siis teleka vaatamise tuba, mis oli nii külaliste kui ka pererahva ühiskasutuses, kus sai ühiselt telekat vaadata ja koos mõnusalt aega veeta.
köögis sai süüa valmistada ja einestada. meie kasutasime loomulikult külmikut õllede hoidmiseks. enne linna minekut külmakapi juurest läbi lipsates kohtusime köögis moldovlastega, kes olid samuti puhkusele tulnud.
meil oli plaan linna peale ühtust sööma minna. aga tundus ebaviisakas lihsalt oma õlled võtta ja minema tormata. nõnda me siis pisut ka lobisesime.
moldovlased ei soostunud meiega linna minekul kampa lööma, vaid jäid vaikselt kööki süüa tegema ja õhtust sööma.
õigupoolest nägi see välja nõnda, et härra istus laua taga, õllepudel ees ja provva tegeles söögi tegemise ja selle ette kandmisega.
vestlusesse provva ei laskunud. isegi kui asi jäi meiega suhtlemisel keelebarjääri taha, siis ei esitanud ta härrale ka selle aja jooksul ühtegi küsimust ega lisanud ühtegi kommentaari. visuaalsel vaatlusel oli ta küll sellises vanuses, kes oleks võinud vene keelt rääkida, või siis vähemalt arugi saada.
linna minek oli loomulikult lõbus. aina mäest alla ja mõned õlled ka näpus.
tagasi tulekuks võtsime takso.
nagu ikka rumeenia taksos - kütuse tuli põles. aga tõus me majakese juurde oli nii järsk, et ühel hetkel (natuke peale seda kui takso oli ühe parkiva auto kitsal teel ära mõlkinud ja seda ignoreerides veel valele tänaval sõitnud) see masin enam ei sõitnud.
tõenäoliselt oli kütust juba liiga vähe.
kuna me olime öömajale juba päris lähedal, siis maksime oma arve ja jätsime härra taksojuhi oma autoga sinnapaika.
11. päev
sovat kaudu oradea ~150+300 km
meri jäi meist kaugele maha, aga eeltööd tehes olin välja selgitanud, et mägedes on erinevaid kuumavee järvi.
midagi analoogset hevizi järvele ungaris, mis oli meile kustumatu mulje jätnud.
sovatas asuv karu järv pidi olema üks neist.
kui me sovata hotelli saabusime, siis tundus see kuidagi tühi olevat.
samuti olime järvest mööda sõites märganud, et järv on suletud.
härra omanik, kes valdas vaid rumeenia keelt, sai meie kimbatusest aru.
väljapääs oli helistada tütrele, kes valdas inglise keelt.
broneeringu olin teinud booking.comi kaudu, seega oli meil võimalus see ööbimine tühistada. kui teeme seda internetist, siis ei lähe see maksma midagi omanikule ega meile. sellise kena lahenduse pakkus välja omaniku tütar, mis oli mõlemaid pooli rahuldav lahendus.
peebule loomulikult ei andnud rahu, et miks järv kinni on. väljas on ometigi kaunis septembripäev ja õues sooja 22 kraadi.
peebu pideva pärimise peale why? why? why closed? pistis härra lõpuks sõrme suhu ja tõstis selle püsti ning teatas: temperatura!
ilmselge, et hooaeg läbi ja tuleb asuda oma tavapärase elu juurde, hakata ootama uut hooaega ja turistide horde.
ehkki neil mägedes on vist ka talvine suusahooaeg.
vahepeal olin helistanud oradeasse, kust sain teada, et meil õnnestub oma ööbimine üks öö varasemaks tuua, kuna neil on apartement vaba.
niiet järgnes 300 km mööda kiirteid ungari piiri suunas.
oradeasse saabusime siis kui hakkas hämarduma.
paik, kus oleks pidanud olema öömaja tundus olevat eramajade piirkond, kus olid väga kõrged plangud ja väravad, millest polnud võimalik läbi näha.
aadressiga juhtus nii, nagu juba ka varem rumeenias, et oleks nagu õige koht, aga täpselt seda numbrit, mis vaja, seda ei ole. on eelmine ja on järgmine, või siis on lihtsalt mõned numbrid puudu.
lõpuks helistasime.
maja ees olevast autotöökojast ilmus välja üks mees, kes asus meid ülevoolavalt tervitama. majaperemees, nagu selgus.
keskmiselt lõbusas tujus, nagu peale tööd juba olla võib.
värav lükati eest ja auto ajasime hoovi, kus avanes vaade vägagi kenale aiale - grillinurk ja lilled ja puha.
peremees pidas samas majas autoremonditöökoda, mille uks avanes tänavale.
töökoja peal oli pererahva elamine.
töökoja pikendus läks hoovi, millesse oligi ehitatud külaliskorter.
väga uus ja uhke. ehkki mõningaste veidrustega.
näiteks eraldi magamistoad, ent ühine wc-vannituba, millesse avanes uks mõlemast magamistoast.
kui hästi peale ei passi/või siis just passid, siis võid kõrvaltoa vastaspoolega vannitoas kokku saada. tegelikult täitsa põnev.
elektrisüsteemiga oli neil ka midagi viltu.
meil lõi igal juhul pidevalt elamise pimedaks.
aga ilmselt juhtus see ka ülemisel korrusel, sest hetk peale seda, kui saabus pimedus, tuli elekter tagasi ja peale seda saabus ka peremees slivovitši pudel näpus.
ta pidi nimelt oma töökotta minema korke sisse lükkama ja seal oli tal see napsupunsu.
kuna see situatsioon juhtus õhtu jooksul mitu korda, siis me arvasime, et peremehel oli see elektriprobleem kuidagi sobivalt korraldatud.
ja pereprovva pidi pidevalt oma härrat meie juurest ära kutsuma, kuna härra jättis oma kodused kohustused unarusse ja ei tahtnud meie juures kuidagi lahkuda.
olime jõudnud oradeasse 1 päeva planeeritust varem, seega üritas peremees meid meelitada peatuma veel 1 öö. lubati õhtul meie auks grillida ja puha.
ja mõnekümne kilomeetri kaugusel asus mineraalvetega veepark, mis pidavat väga vinge koht olema, kus me võiks terve päeva veeta.
koht oli baile felix - basseinid ja saunad, aga ei midagi erilist. üle 2 tunni ei olnud seal midagi teha, niiet otsustasime broneerida endale tagasisõiduks ööbimise ja lugeda seekordne reis lõpetatuks.
12.päev
janow lubelski ~560 km
13. päev
tallinn ~1150 km
kokkuvõte:
kilometraaž 5910, kulud kütusele 454,64 euri
12 ööbimist 10 erinevas kohas 4-le 517,40 euri, sh 1 hommikusöök,
seega 10,78 euri öö inimese kohta
diisli hinnad: odavaim poolas 1,32 euri
kalleim rumeenias 1,42 euri
eestis 1,34 euri
valuutakursid: poola zlott 4,22
ungari forint 293
bulgaaria lev 1,92
rumeenia leu 4,34
aeg: 7.-20. september 2013
plaan: radzyn podlaski-tokaj-sibiu-bukarest-sunny beach-costinesti-brasov-sovata-oradea-lublin.
1.päev
siht silme ees - radzyn podlaski 987 km.
läksime ühe autoga ja arvestusega, et 4 juhti jaksab palju sõita.
alustasime laupäeva hommikul vara tallinnast plaaniga jõuda võimalikult kaugele poola.
tee sama, mis suvelgi, ent mida lõuna poole seda mõnusamaks ilm läks.
tallinnas olime alustanud +7 kraadi pealt, aga lõuna pool oli päikseline ja soe.
teressa oli üllatunud, et poola on täitsa viisakas riik, ning ei olegi selline õudne ja auguline ja räämas.
poola ööbimispaigas saime adminniga jutule, sest ka tema mäletas 4 tankisti, janekit ja šurikut.
tundus, nagu oleksime veetnud ühise lapsepõlve.
asula oli küll väike, aga hilisõhtuse pizza ja õlle saime ikka tehtud.
2. päev
tokaj - 512 km.
peatuse lõunatamiseks tegime kuskil slovakkias, kus teenindaja rääkis vaid slovaki keelt (ükski meie poolt räägitavast 8 keelest ei sobinud) ja menüüd tõlgituna ei olnud.
seega söögina oli ainus kindel valik kana, või vähemalt me lootsime, et see, mis menüüs tundub olevat kana, on kana....no oli ka........
ungari suunas edasi sõites märkasime, et tee äär on palistatud kõrge aiaga, milles teatava vahemaa tagant ka vahitornid. tekkis huvi, et mis seal on.
sobivalt paistis ees üks söögikoht, seega oligi paras aeg minna kohvi jooma ja püüda selgeks teha, millega tegu.
teenindas umbkeelne slovakk, kellelt peep infot välja pressida üritas, aga ebaõnnestunult. kui peep lõpuks käed automaadi hoidmist imiteerivasse asendisse pani ja küsis aushwitz bum-bum? näidates samal ajal meie jaoks müstilise aia poole, siis hakkas teenindaja kätega vehkima ja pead raputama, seletades käte, jalgade ja miimikaga, et tegu on karusloomafarmiga.
martti on suht hull autojuht, seega jõudsime tokajsse kohale üllatavalt vara. valges ja puha. suvest oli peebul jäänud kripeldama meie ööbimise kohast üle tee asunud imeliste ümmarguse akendega hotell. sinna me ka läksime.
ent paras pettumus.
äge oli see ilmselt siis, kui see ehitati ~40 aastat tagasi.
nüüd oli see lihtsalt vana ja väsinud.
hea, et olime seal vaid ühe öö.
veetsime linnakeses mõnusa õhtu süües, jalutades ja veinikeldreid külastades.
allpool restorani arve. seda, mis sõime, seda küll välja ei loe. ainus, mida mäetan, et arve oli päris suur....
3. päev
sibiu ~500 km
ma arvan, et see linnake sai peatuspaigaks valitud seetõttu, et järgmisel hommikul oleks mugav alustada oma retke transfagarasanil.
aga selleni on veel aega.
rumeeniasse sisenesime oradea kaudu ja esmane üllatus oli korralik dokumentide kontroll, millele järgnes jooksmine erinevate putkade vahel, et osta mingid kleepekad auto akendele. ebaselgeks jäi, et mille jaoks täpselt.
aga saime oma asjad aetud ja liikuma. viperusteta. aga see oli puhas juhus, sest piiri lähistel oli iga paarisaja meetri tagant erineva kiiruspiirangu märk. õnneks politseid ei märganud ja nemad meid ka mitte.
no ja siis algasidki maalilised maastikud, käänulised teed, külad, metsad, mäed, eeslid, hobused, traktorid, mustlased.
martti kihutas käänulistel teedel nagu hull, seega arvas peep, et kaine peaga tema närvid seda vastu ei pea ja punnis lahti veinipudeli.
marttile tee meeldis, ta sõitis kiiresti, ja jällegi saime ööbimiskohta - sibiusse - päris normaalsel ajal, mis jättis meile aega ka linna vaatamiseks.
keskväljak oli igavesti vahva ja suur söögikohtade ja teenindusasutusega.
martti kasutas kohaliku juuksuri teenuseid.
keelebarjääri tõttu keeldus juuksur lõikamast, kui abikaasa ei juhenda.
niiet teressa pidi iga juukuri liigutuse heaks kiitma.
järgnes kohalik söök-jook ja järgmiseks päevaks välja puhkama.
4. -5. päev.
bukarest, transfagarasani kaudu ~320 km
alustasime päeva jällegi varavalges, kuna kirjade järgi pidi selle sõjatee kaudu bukaresti jõudmine aega nõudma ~7 tundi. hommik oli udune, niiet ma pelgasin, et ilm pole transfagrasani jaoks sobiv. olin lugenud, et halva ilma korral pannakse tee isegi kinni.
otse loomulikult tekitas nii kummalise numbrimärgiga auto kohalikes vastupandamatut huvi ja üks korralikult nokastanud meesterahvas tuli meiega tutvust tegema.
me rumeenia keele mitteoskamine ei takistanud teda mitte üks teps.
kui ta sai teada, et martti on soomest, siis ta ei suutnud end enam tagasi hoida ja korrutas aina finland-nokia-marjaleena-my love erinevates kombinatsioonides ja langes marttile kaela.
lõpuks õnnestus meil sealt pääseda ja jätkata sõitu.
ma ei ole kuskil enne selliseid serpentiine näinud ja tänan õnne, et roolis oli martti.
mina oleks seda 90 km pikkust teed sõitnud ilmselt 12 tundi.
või oleks lihtsalt autost välja astunud ja keeldunud edasi roolimast.
ise ma seda teed sõita ei taha.
ehkki vaated on fantastilised.
päeva jooksul hommikune udu hajus ja me nägime seda teed kogu oma ilus. top geari saatejuhid peavad seda maailma parimaks teeks.
ceausescu lasi selle tee ehitada aastatel 1970-1974 hirmus, et nõukogude liit riiki ründab ja et ta saaks oma vägesid vajadusel kiiresti ühes kohaste teise liigutada. tee on ~2000 m kõrgusel, lõhkeainet kulus tee ehitamiseks ~6 miljonit tonni ja ehitusel hukkunuid oli (erinevail andmeil) 40-200.
nägime ära õige dracula lossi. kuna see asus kõrgel mäe otsas ja teest kaugel, siis sinna me ronida ei viitsinud.
jäime kinni lambakarja, keda ühelt karjamaalt teisele aeti.
auto tuli lihtsalt seisma jätta ja oodata, kuni koerad ja hobustel karjused loomad õigesse kohta suunavad.
keegi auto peale õnneks ei pasandanud.
aga see on ehe rumeenia, selle pärast tasub sinna minna ja läheks iga kell tagasi ka (teressa ja martti ostsidki selleks aastaks bukaresti piletid ära).
tavaline on see, et tee ääres seisab eesel ja ei tee ta välja autodest, veel vähem sinust.
isegi mitte siis, kui sa teda pildistama lähed..... tal on seal lihtsalt oma tähtsad eesli asjad ajada.
bukaresti jõudsime loomulikult tipptunnil. see oli jälle midagi sellist, mida martti nautis ja ma olin õnnelik, et sõitma ei pidanud.
liikluses reegleid pole, kes kõvemini tuututab, see saab sõidetud ja vahele tuleb ennast ka igale poole jõuga suruda, muidu sa lihtsalt ei jõua oma soovitud sihtpaika.
seda sõidustiili saime oma öömajast ka vaadata ja imestada.
valgusfoorid, kui need seal on, siis tundub, et need on ikka rohkem ilu pärast.
oma ööbimiskoha leidmisega olime hädas.
meile vajalik number oli 297, leidsime majad 295 ja 299.
lõpuks selgus, et 297 on lihtsalt maja 295 nurgapealne sissekäik. see oli nende jaoks nii loomulikult.
ja nagu ikka, kui auto pargitud, siis linna uudistama.
ceausescu palee on peale pentagoni maailma suurima pindalaga ehitis. selle palee ehitamiseks võttis ta lihtsalt pool vanalinna maha.
aga see pool mis alles, see on vaatamist väärt.
see linn on väga suurte kontrastidega.
rikkus on kõrvuti vaesusega, ilus koledaga.
seda lihtsalt peab nägema.....
teisel päeval tegime jalutuskäigu mööda pealinna.
käisime vabaõhumuuseumis, triumfikaare juures, vanalinnas söömas, ja keskuses shoppamas.
tagasi sõitsime taksoga. esimese hooga õnnestus ka petturi otsa sattuda, kes oli taksomeetri kinni katnud ja ütles hinnaks 20 leid. kui meile ei sobinud, siis tuli ta hinnas alla 10 lei peale. meile ikka ei sobinud.
ja õigesti tegime, sest teise taksosse istudes ja taksomeetri järgi sõites tuli õigeks hinnaks antud sõidu eest 3,5 leid.
meie ööbimiskoht asus ühes magala piirkonnas, kus oli pea iga korterelamu all mõne pood. kas siis toidupood, kinga- või hilbupood. ja loomulikult......hinnad uduodavad.
6.-7. päev.
veliko tarnovo kaudu sunny beach ~440 km
suund sunny beach, ehk bulgaaria. kaardi järgi tundus, et kohe on ruse piiripunkt ja bulgaaria. see oli jälle väike vaheldus tavalisele euroopa liidu sisesele piiriületusele. selline punkti moodi moodi koht, kus kontrolliti korralikult dokumente ja ka rumeenia teemaksu tasumist. ruses tuli tasuda sillamaks 6 euri ja peale seda bulgaaria kiirteemaks 1 nädalaks 10 levi.
ma olin plaani võtnud külastada veliko tarnovat. tsaaride linnaks kutsutavat mägedes asuvat bulgaariale olulist ajaloolise taustaga linna. ennemuiste, või natuke hiljem, olevat seal elanud kohalikud tsaarid. linn asub kolmel künkal.
linnake oli armas, asus tõepoolest küngastel ja tänavad asusid vahvalt erinevatel tasapindadel ja kõrgustel.
väikse peatuse olime planeerinud.
parkisime postkontori juurde, et veidi ringi uudistada, ja sooja päeva kosutuseks võtta eine ja õlu.
autost välja astudes märkasime kohe viitasid, mis näitasid turule. seega esimene käik oli otsustatud.
turg on reisidel alati vist kõige vahvam koht.
sa näed kohalike elu-olu ja umbkeelseid kohalikke.
näed, mis elu tavalised inimesed elavad.
minu kustumatuim mälestus sellest turust on paprikad. suured ja väikesed, kollased, punased, rohelised, oranžid.....
ja neid ei müüda tüki kaupa, vaid ikka kartulikoti kaupa.....
ilmselgelt on kohalike sahvrid äärest ääreni letšot täis.
mul oli tõesti kahju, et me olime autos 4kesi ja pakiruum oli pampe täis, sest ma oleks meelsasti ka kartulikoti täie paprikat ostnud, mitte paprikakoti täie kartuleid.
ja loomulikult see lõhn, mis turul hõljub.... küpsed paprikad, arbuusid, melonid, tomatid.
ma vist ei teagi nii palju punase-kollase-oranži toonide nüansse, kui palju erinevat värvi tomateid seal oli.
ja maitsetaimede ja-ainete lõhnadest ma parem ei räägigi.......
nina kõike seda mõnusat lõhna täis oli aeg otsida söögi-joogikoht. mis loomulikult ei olnud kaugel.
kõht täis ja meel hea võtsime järgmiseks peatuseks sunny beachi.
maastik muutus laugemaks, palju põllumajanduslikku maastiku ja muud töömaastikku ka. suuremate asulate lähedal tee servas oli kohata napis seelikus erinevas vanuses naisterahvaid. tihtilugu olid nad oma peatuspaigaks valinud kas sildade alused paigad või midagi analoogset, kuhu päikese eest varju minna.
tabasime ka ühe naise just tööd lõpetamast - ronis rekkast alla ja tõmbas oma lühikest seelikut pisut allapoole. peep ja martti old nähtud vaatepildist veel mitu tundi väga elevil.....
väike murekoht tekkis siis, kui kütusetuli läks põlema ja me olime keset tühermaad.
minu (ja ka GPSi) arvestuste kohaselt oleks me pidanud paagis oleva kütusega kohale jõudma, aga peep ei armasta selliseid ekstreemsusi.
igaljuhul.... mõne aja pärast oli täiesti suvalise koha peal tankla, mille kõrval paistis ka koht, kus kohalikud jorsid käivad õhtuti veini või midagi kangemat joomas ja juttu ajamas.
keset päeva ei olnud selles söögi-joogikohas kedagi. päevane aeg ikkagi.
peale mitmendat tiiru ümber hoonete ilmus välja kohalik töötaja.
niiet tankida meil õnnestus.
järgmine probleem oli kaardimakse.
sellest polnud nad küll midagi kuulnud.
õnneks oli meil ikka piisavalt sularaha.
võlavangla võis ootama jääda, sest meid ootas meri.
sellise situatsiooni valguses julgen küll öelda, et meie, eestlased, oleme ikka täiesti mugavustsooni lääne inimesed, kes on harjunud, et tankida saab kohe, kui vajadus tekib.
ja loomulikult on kaardimakse ka üks inimõigustest.
igal juhul ~10 kilomeetri pärast lõppes tühermaa ja saabus asustus - vaheldusid tanklad ja söögikohad. niiet me oleksime võinud rahulikult edasi sõita. aga no milleks vaielda, kui võime selle asemel aega raisata tühermaal, eksole..... meestel on ju nagunii õigus :)
ja kohe paistiski ka sunny beach......
sunny beachil oli mul broneeritud põnev apartement nessebari lähedal ja sunny beachi keskuse servas.
elamine oli 2 tasandil: alumisel köök ning elutuba ja ülemisel olid magamistoad.
wc ja duššruumid mõlemal korrusel.
ilusad rõdud ja elutoas väga atraktiivne suur aken, mis läks osaliselt katuseks üle.
hoovis oli ka bassein.
kõik tundus esmasel vaatlusel ilus, lähemalt kahjuks mitte.
selgus, et korter oli koristamata, magamistoa põrand oli nagu liivarand. samuti oli kõikjal märke eelmistest elanikest, just eriti põrandal. wc-paberit ei olnud, samuti polnud koristusvahendeid.
need meil õnnestus retseptsiooni-neiult hankida.
ilus klaaspind akna ja katuseakna näol osutus vihma läbilaskvaks. ja ikka korralikult.
õnneks oli see avastus meil alles ees teise peatuspäeva hilisõhtul, siis kui saabus äikesetorm. ehkki positiivsest küljest oli see aken äikese vaatamiseks vägagi mõnus.
diivani ja tugitoolid pidi lihtsalt lükkama kohta, kust vett läbi ei tule.
must meri ootas meid. eelnevalt muidugi poest proviandi hankimine ka.
aga poeke oli täpselt meie elamise ja mere vahel, niiet ühegi lisaliigutust ei olnud vaja teha.
kuna hooaeg hakkas lõpule jõudma, siis olid meri ja päike soojad ja puhkajaid vähe.
õhtune plaan oli peatänavale jalutama minna.
peebul olid meeles kuldsete liivade olematud taksohinnad.
siin oli vastukaaluks ebameeldiv üllatus.
väga kõrged taksohinnad.
aga see oli loogiline, sest vahemaad suhteliselt väikesed ja linnaliini buss sõitis tihedalt ja pea olematu raha eest.
taksoga meil keskusesse minna lõpuks õnnestus. peep oli sunnitud leppima kohalike taksode hinnaga, kuna kõht nõudis oma ja loomulikult ikka kiiresti.
melu oli keskuses isegi hooaja lõpu kohta meeletu.
karussellid oli töös, suveniiri poekesed avatud, kõikjal oli ka piisavalt turiste.
mitte enam nii palju, et liikuma ei mahuks, aga piisavalt, et jätta meeldiva kuurorti mulje.
teine päev oli planeeritud nessebari jaoks, kuhu läksime bussiga.
meil peebuga oli see käik juba kuldsetel liivadel käimise ajal tehtud, aga poolsaar on selline, et sinna tasub ka teist korda minna.
õhtusöögi lõpul hakkas september oma nägu näitama ja kauguses oleva musta taeva ning tumeda mere piiri ei olnud enam võimalik eraldada.
oma elamisse tagasi jalutamise asemel otsustasime bussile kiirustada ja kogu seda sügise alguse tormi hotellist vaadata.
õigesti tegime. ilm läks pimedaks ja tõepoolest, see torm tõi ka sügisesema ilma.
8. päev.
varna ostukeskuse kaudu costinesti ~230 km
ilm oli eelmise õhtuga tõepoolest väga kiirelt sügisesemaks muutunud, seepärast rannahommiku või -päeva muutsime varna ostukeskuse päevaks.
mäletasin, et varana mallides olid mõnevõrra teistsugused poed, kui need, millega me harjunud oleme. et teressa rahutuks ei muutuks, oli mõistlik teha selline peatus, kus ta ka natuke shopata saaks. ja kohalikke tuleb ju toetada ka sinna natuke rohkem raha jättes.
peale paari tundi ostukeskuses jätsime bulgaariaga hüvasti lootuses, et rumeenias olev must meri on endiselt suvine, kuna mere ääres oli meil veel paar päeva planeeritud veeta.
rumeenia mereäär on täis müstiliste nimedega rannakuurorte - vama veche, 2.mai, mangalia, olimp, jupiter, neptun......
meile ööbimispaika otsides oli mul väga raske otsustada, kuhu jääda.
seega jäi costinesti, kuna ööbimine 4-le 2ks ööks maksis 18 euri. ebareaalselt vähe.
mul ei olnud selle koha osas väga kõrgeid ootusi, aga miks siis mitte proovida.
ööbimiskoha poole liikudes sõitsime kõikidest neist kuurortidest läbi. sellised ehedad nõukaaegsed sanatooriumid mere ääres.
välisel vaatlusel ei jäänud muljet, et seal peal ehitamist remonti oleks tehtud. osa neist jättis väga hüljatud mulje.
kuna meri ei mõjunud väga kutsuvalt, siis ujumise peatusi ei teinud, vaid suundusime ööbimispaika.
odav hinnatase sai ka kohe selgituse.
see oli keset linna eramu territooriumile rajatud pioneerilaagrit meenutav moodustis. ma tõesti ei leia selle kohta paremat sõna......
keset hoovi oli söömise ja grillimise ala.
kui pererahvas meid saabumas nägi, siis meestele läheneti õlledega ja taheti siga (või mõni väiksem elukas) vardasse ajada.
täpselt me aru ei saanud, sest ühist keelt, millest mõlemad pooled oleks aru saanud, me ei leidnud. aga jutud saime räägitud, seda enam, et kohalikud mehed olid oma õlledega juba mitu aega hoovis istunud.
toad saime ka kätte.
midagi ilusat seal küll ei olnud. putukaid oli seal igasuguseid ilmselt seetõttu, et see pool, kuhu avanesid aknad, seal oli väike kanafarm.
teressa oleks tahtnud kohe põgeneda.
marttit sellised kummalised olud loomulikult paeluvad.
niiet otsustasime üheks ööks paika jääda, ümbrusega tutvuda ja öö üle elada.
costinestis saime teada, et suvine koolivaheaeg oli just läbi saanud ja seega lõppes ka hooaeg. järgmisel päeval pidi algama kool ja seega olid kinni ka (ma arvan, et kõik) söögikohad.
mulle jättis mulje rannast paistev onassise tanker, mis on seal juba aastast 1968.
constantani oli vaid 30 km. tundus ainus mõistlik mõte sinna sõita ja seal midagi süüa otsida ja aega parajaks teha. jäi ka lootus, et kõik meie tubades olevad putukad lähevad pimeduse saabudes magama ja me elame selle öö kuidagi üle.
constanta jättis sümpaatse vana linna mulje, ehkki suurem osa (vana)linna tänavaist oli üles kaevatud. mis põhjusel, see jäi meile selgusetuks.
igal juhul see koht jääb ootama, et sinna uuesti minna.
9. päev
mamaia kaudu bukaresti ~270 km
kaardi järgi plaani kokku pannes oli mamaia selline koht, mida tahtsin kindlasti näha. kaalusin isegi seal ööbimist.
rannailm ei olnud endiselt saabunud, seetõttu tegime väikse tiiru mamaial ja võtsime suuna pealinna.
see oli lihtsalt nii äärmuseid täis linn, et sinna kiskus tagasi.
sobiva ööbimise leidsime pearaudteejaama lähedale hotelli, kust kogu kesklinn oli jalutuskäigu kaugusel.
kuna rumeenia kiirteed on väga uued ja uhked, siis pole probleemi seal 150 km/tunnis sõita. lubatud oli vist 130 km. kütusekulule ja reisieelarvele pole see muidugi kõige soodsam.
üks meeldejäävamaid pilte oli vahetult enne pealinna sissesõitu - hobuvanker, millel kümmekond poolpaljast poisikest.
kuna oli esimene koolipäev, siis ilmselt toodi lapsed maalt linna kooli.
muud mõistlikku ei osanud me selle vaatepildi kohta välja mõelda.
pealinnas ootas meid aga kaunis suvine leitsak - 26 kraadi.
10. päev
brasov 170 km
peamised vaatamisväärsused: must kirik ja lähedal asuv brani loss, mida reklaamitakse kui dracula lossi.
see on siis see koht, kuhu on koondunud suveniirimüüjate hordid ja loomulikult turistid.
kus iga samm maksab.
ka parkimine teeservas.
me käisime seal ära, kuna teressa väga tahtis.
loss oli õnneks juba kinni, ja see raha jäi meile taskusse. või kui täpsem olla, siis mulle ja peebule, sest soomlased ei saanud lasta rahal kotis seista, vaid pidid ikka korralikult ka suveniire müüvaid kohalikke toetama :)
lõbusamad lood leidsid aset brasovis.
meie sealne öömaja paiknes mäe otsas, kuhu viisid vaid väga kitsad ja käänulised teed.
ma arvan, et martti sõitis jälle, muidu poleks me kohale jõudnudki.
saabumisel oli situatsioon prügiautoga, mis pani kogu tänava kinni - sinu asi oli oma autoga seni tagurdada, kuni sa leiad paiga, kuhu sisse keerata ja prügiauto mööda lasta.
öömaja näol oli tegu eramajaga, millest ülemiste korruste toad olid välja üüritud.
pererahvas elas alumisel korrusel. kuskil keskel asus köök ja elutuba või siis teleka vaatamise tuba, mis oli nii külaliste kui ka pererahva ühiskasutuses, kus sai ühiselt telekat vaadata ja koos mõnusalt aega veeta.
köögis sai süüa valmistada ja einestada. meie kasutasime loomulikult külmikut õllede hoidmiseks. enne linna minekut külmakapi juurest läbi lipsates kohtusime köögis moldovlastega, kes olid samuti puhkusele tulnud.
meil oli plaan linna peale ühtust sööma minna. aga tundus ebaviisakas lihsalt oma õlled võtta ja minema tormata. nõnda me siis pisut ka lobisesime.
moldovlased ei soostunud meiega linna minekul kampa lööma, vaid jäid vaikselt kööki süüa tegema ja õhtust sööma.
õigupoolest nägi see välja nõnda, et härra istus laua taga, õllepudel ees ja provva tegeles söögi tegemise ja selle ette kandmisega.
vestlusesse provva ei laskunud. isegi kui asi jäi meiega suhtlemisel keelebarjääri taha, siis ei esitanud ta härrale ka selle aja jooksul ühtegi küsimust ega lisanud ühtegi kommentaari. visuaalsel vaatlusel oli ta küll sellises vanuses, kes oleks võinud vene keelt rääkida, või siis vähemalt arugi saada.
linna minek oli loomulikult lõbus. aina mäest alla ja mõned õlled ka näpus.
tagasi tulekuks võtsime takso.
nagu ikka rumeenia taksos - kütuse tuli põles. aga tõus me majakese juurde oli nii järsk, et ühel hetkel (natuke peale seda kui takso oli ühe parkiva auto kitsal teel ära mõlkinud ja seda ignoreerides veel valele tänaval sõitnud) see masin enam ei sõitnud.
tõenäoliselt oli kütust juba liiga vähe.
kuna me olime öömajale juba päris lähedal, siis maksime oma arve ja jätsime härra taksojuhi oma autoga sinnapaika.
11. päev
sovat kaudu oradea ~150+300 km
meri jäi meist kaugele maha, aga eeltööd tehes olin välja selgitanud, et mägedes on erinevaid kuumavee järvi.
midagi analoogset hevizi järvele ungaris, mis oli meile kustumatu mulje jätnud.
sovatas asuv karu järv pidi olema üks neist.
kui me sovata hotelli saabusime, siis tundus see kuidagi tühi olevat.
samuti olime järvest mööda sõites märganud, et järv on suletud.
härra omanik, kes valdas vaid rumeenia keelt, sai meie kimbatusest aru.
väljapääs oli helistada tütrele, kes valdas inglise keelt.
broneeringu olin teinud booking.comi kaudu, seega oli meil võimalus see ööbimine tühistada. kui teeme seda internetist, siis ei lähe see maksma midagi omanikule ega meile. sellise kena lahenduse pakkus välja omaniku tütar, mis oli mõlemaid pooli rahuldav lahendus.
peebule loomulikult ei andnud rahu, et miks järv kinni on. väljas on ometigi kaunis septembripäev ja õues sooja 22 kraadi.
peebu pideva pärimise peale why? why? why closed? pistis härra lõpuks sõrme suhu ja tõstis selle püsti ning teatas: temperatura!
ilmselge, et hooaeg läbi ja tuleb asuda oma tavapärase elu juurde, hakata ootama uut hooaega ja turistide horde.
ehkki neil mägedes on vist ka talvine suusahooaeg.
vahepeal olin helistanud oradeasse, kust sain teada, et meil õnnestub oma ööbimine üks öö varasemaks tuua, kuna neil on apartement vaba.
niiet järgnes 300 km mööda kiirteid ungari piiri suunas.
oradeasse saabusime siis kui hakkas hämarduma.
paik, kus oleks pidanud olema öömaja tundus olevat eramajade piirkond, kus olid väga kõrged plangud ja väravad, millest polnud võimalik läbi näha.
aadressiga juhtus nii, nagu juba ka varem rumeenias, et oleks nagu õige koht, aga täpselt seda numbrit, mis vaja, seda ei ole. on eelmine ja on järgmine, või siis on lihtsalt mõned numbrid puudu.
lõpuks helistasime.
maja ees olevast autotöökojast ilmus välja üks mees, kes asus meid ülevoolavalt tervitama. majaperemees, nagu selgus.
keskmiselt lõbusas tujus, nagu peale tööd juba olla võib.
värav lükati eest ja auto ajasime hoovi, kus avanes vaade vägagi kenale aiale - grillinurk ja lilled ja puha.
peremees pidas samas majas autoremonditöökoda, mille uks avanes tänavale.
töökoja peal oli pererahva elamine.
töökoja pikendus läks hoovi, millesse oligi ehitatud külaliskorter.
väga uus ja uhke. ehkki mõningaste veidrustega.
näiteks eraldi magamistoad, ent ühine wc-vannituba, millesse avanes uks mõlemast magamistoast.
kui hästi peale ei passi/või siis just passid, siis võid kõrvaltoa vastaspoolega vannitoas kokku saada. tegelikult täitsa põnev.
elektrisüsteemiga oli neil ka midagi viltu.
meil lõi igal juhul pidevalt elamise pimedaks.
aga ilmselt juhtus see ka ülemisel korrusel, sest hetk peale seda, kui saabus pimedus, tuli elekter tagasi ja peale seda saabus ka peremees slivovitši pudel näpus.
ta pidi nimelt oma töökotta minema korke sisse lükkama ja seal oli tal see napsupunsu.
kuna see situatsioon juhtus õhtu jooksul mitu korda, siis me arvasime, et peremehel oli see elektriprobleem kuidagi sobivalt korraldatud.
ja pereprovva pidi pidevalt oma härrat meie juurest ära kutsuma, kuna härra jättis oma kodused kohustused unarusse ja ei tahtnud meie juures kuidagi lahkuda.
olime jõudnud oradeasse 1 päeva planeeritust varem, seega üritas peremees meid meelitada peatuma veel 1 öö. lubati õhtul meie auks grillida ja puha.
ja mõnekümne kilomeetri kaugusel asus mineraalvetega veepark, mis pidavat väga vinge koht olema, kus me võiks terve päeva veeta.
koht oli baile felix - basseinid ja saunad, aga ei midagi erilist. üle 2 tunni ei olnud seal midagi teha, niiet otsustasime broneerida endale tagasisõiduks ööbimise ja lugeda seekordne reis lõpetatuks.
12.päev
janow lubelski ~560 km
13. päev
tallinn ~1150 km
kokkuvõte:
kilometraaž 5910, kulud kütusele 454,64 euri
12 ööbimist 10 erinevas kohas 4-le 517,40 euri, sh 1 hommikusöök,
seega 10,78 euri öö inimese kohta
diisli hinnad: odavaim poolas 1,32 euri
kalleim rumeenias 1,42 euri
eestis 1,34 euri
valuutakursid: poola zlott 4,22
ungari forint 293
bulgaaria lev 1,92
rumeenia leu 4,34
Kommentaarid
Postita kommentaar